"Kujutle vaid!

Oleks mu jalad natuke pikemad, poleks ma kunagi maalima hakanud!Valguse ja varjude mäng on ainus, mille pärast nad teatris käivad. Alt üles suunatud ebatavaline kahkjaskollane valgus vormib inimnäod uueks ja annab neile heleda ja tumeda kontrasti teravalt rõhutades eriskummalise väljenduslikkuse: kõik igapäevane kaob ning iga liigutus omadab tavatu reljeefsuse. Ka lavavalgustus on omamoodi mask.
Ja üldse - miks ei peaks Lautrec, endassetõmbunud ja kannatav laps, maske armastama?

Siin tantsusaalis, kus Lautrec avastab inimese tema loomulikus olekus ja loomalikus tõelisuses, ei leidu temast kirglikumat pealtvaatajat. Kas ainult pealtvaataja? Kogu oma olemusega elab ta kaasa neile tantsu- ja armumängudele, äärmuseni viidud meelte ja tunnete erutusele, mis oma ülimas erootilisuses on niivõrd vapustav, et ta seda tajudes lausa krampi tõmbub.

Teda huvitab vaid inimlik - ja see huvi on kirglik."

...Toulouse-Lautrec...