unustus...

playlist sisaldab rohkem j s bachi kui ilmselt tervislik oleks...

karikakar...

aedniku tellimusel sai üks väike lillepilt tehtud...muidu ei teeks seda ilmselt kunagi - lilli on väga raske ja igav maalida ja veelgi raskem on neid maalida, kui oled harjunud joonistama...mulle tundub, et üks välistab teist, sest tehnikad on vastandlikud - joonistaja peab märkama detaile ja nähtamatut, pedantlikult kriipsu kriipsu järele tõmbama...maalija aga vastupidiselt peab need detailid kokku sulatama värvilaikudeks, nägema pindu...või umbes nii... ilmselt ei paneks ma kunagi oma seinale lille või looduspilti...on asju, mis on mõeldud ainult reaalsuses eksisteerima, reaalsuses vaatamiseks ja kunst on minu jaoks midagi muud, kui idülliline männimetsapilt seinal rippumas...

ma olen kuhugi ära kadunud...

kevad...

näotu mees ja näotu naine...lilled juustes ja südames...
kevade lõhn...ja sall sinu kaela ümber...hing on kinni...

rahulolematus...

...suured ootused, aga pilt käi kogemata pooleli...ja kõige olulisem - mehe nägu ja sealt tulenev emotsioon ja võti on puudu...kunagi ehk jätkan, aga praegu las see jääda nii nagu on...mulle tegelikult ei meeldi lõplikud asjad...mis päev ei tule kunagi?

must õli...

talle olid vormis püsimise võlud teada: "oma joodikuaegadel oli mul tavaks enne ülestõusmist tundide kaupa väriseda...see oli ainus kehaline harjutus, mida ma tegin..."ma vihkan neid hommikuid...vihkan hommikuid, kui äratuskell kisub vägivaldselt üles ja tuba on pagana külm...ja boonusena lähen homme hommikul arsti juurde ka...tõotab väga põnev kohtumine tulla...mulle tundub, et see asi siin on natuke kriisis...
kunstnikud on ikka täiega perverdid...see on terve teadus, kuidas kõik omavahel toimima saada...ja need ideed...püsivus, tahe, pedantsus!
ma ärritun, kui miski ei tule mul kohe ja kiiresti ja hästi välja...see on keeruline ja mina kipun allaandja olema...

"...isegi kui oli parajasti mu naiivse haldja periood...miks ei suudetud aru saada, et inimesel võis olla mitu tõelist mina..."

kustutatud näod...

ta püüab piinliku täpsusega jäljendada...kopeerida olemasolevat...kuid milleks?...et saavutada see pagana steriilne täiuslikkus, mis ei ütle ega anna mitte midagi?...see on niiii tobe tegelikult...tobe, et kardan teha vale joone...tobe, et ei julge võtta pliiatsit ja ise midagi välja mõelda...millegi uue otsingul ei loe sa enam ühtegi lehekülge, ei vaata ühtegi filmi tervenisti läbi...nagu adrenaliinivajadus, mis iga hüppega suureneb...otsid vaid neid kõige teravamaid pärle ja jätad kõik muu külmalt kõrvale...

korraga on nii palju infot ja väga vähe aega...sa ei mõtle ühtegi mõtet lõpuni läbi, vaid haarad juhuslikke katkendeid igast ideest...ka jutt muutub segaseks ja katkendlikuks nagu piltmõistatus, mida sa tahtmatult endale ja teistele lahendada annad...

tüdruk õhtukleidis...

tervet pilti ei näita, sest kadri peab uuesti nägema õppima...
coldplay...yellow...