jalad...kõnnivad...vahel...
ma tahaks väga tulla, aga ma ei taha üksinda ka minna...sa tead ju mind - ma olen üks suur häda kogu aeg...
see ei ole nii raske...sa tuled ja jutul lõpp...
emm...ok siis...
minu viga vist ongi see, et ma mõtlen endale kõik asjad nii raskeks ja võimatuks kui nad tegelikult on...ja siis on hea, kui on selline inimene olemas, kes ütleks, et küll sa hakkama saad...
...ja kui ma lõpuks otsustan, et saan hakkama, siis tähendab see seda, et...printsessiks ma ei kehastu ja ball jääb seekord vahele...
mingi signalisatsioon hakkas just tööle...inimesed vaatavad valvsalt enda ümber ringi...keegi ei liiguta...nüüd jäi järgi...ja hakkas korra uuesti tööle...nüüd jäi jälle järgi...
põhimõtteliselt ei teinud sellest keegi eriti välja...
aga kui päriselt oleks kuskil mõni raamaturiiul põlema läinud...paber põleb hästi ja kiiresti...
ma tahaks sügavalt ohata praegu...ei...sügavalt korra sisse ja välja hingata...mitte tule pärast, vaid niisama...
ma nüüd lõpetan oma mula...:)