kustutatud näod...

ta püüab piinliku täpsusega jäljendada...kopeerida olemasolevat...kuid milleks?...et saavutada see pagana steriilne täiuslikkus, mis ei ütle ega anna mitte midagi?...see on niiii tobe tegelikult...tobe, et kardan teha vale joone...tobe, et ei julge võtta pliiatsit ja ise midagi välja mõelda...millegi uue otsingul ei loe sa enam ühtegi lehekülge, ei vaata ühtegi filmi tervenisti läbi...nagu adrenaliinivajadus, mis iga hüppega suureneb...otsid vaid neid kõige teravamaid pärle ja jätad kõik muu külmalt kõrvale...

korraga on nii palju infot ja väga vähe aega...sa ei mõtle ühtegi mõtet lõpuni läbi, vaid haarad juhuslikke katkendeid igast ideest...ka jutt muutub segaseks ja katkendlikuks nagu piltmõistatus, mida sa tahtmatult endale ja teistele lahendada annad...